Täna jõudsime patongi. See on juba veeeidi suurem linn. Midagi väga ilusat ei oskagi kohe tema kohta öelda. Elu keeb. Kuni oled sees söömas jõuab 3 tänavakaupmeest sealt läbi käia ning sulle oma kaupa pakkuda. Võite siis ainult arvata mis tänaval toimub. Mõned on siiralt tüütud, kuidagi raske on neid naeratades pikalt saata, sitasti öelda ka nagu ei taha. Tegelikult hästi öelda neile ka ei taha… 😀
Kuna ma liigun ringi suhteliselt viisaka särgiga, mitte t-särgiga siis kõige tüütumaks osutusid esimese hooga erinevate õmbluskodade sisseviskajad. Teine hulk tüütusi oli päikeseprillide müüjad. Näed, et mul on prillid peas, jah? Ikka üritab müüa. Mõni veel vaat et tahtis minu omi ära osta et siis enda oma pakkuda. Tüütumad veel haaravad käest või õlast et sa neid kindlasti märkaks. Huh. Ja me oleme siin mitu päeva.
Reisiväsimus hakkab vaikselt tunda andma, ja paistab et me liigume tagurpidi, järjest kärarikkamate kohtadeni rahulikemast. Praegu oleks parema meelega seal “dzungli” majutuses ja kuulaks loodushääli, kui linna enda ümber. Hotell on kah seni olnutest viletsaim.
Nojah, nagu öeldud, reisiväsimus annab tunda.
Mõned pildid ka, ei leidnud suurt midagi pildiväärset siit veel. Pikk rannajoon on siin ka, käisime vaatamas, seal olid ujujad ja jetid läbisegi. Paras virrvarr, kui homme ilus ilm siis vast ikkagi randa. Aga asju üksi ei julge siin jätta.
Nagu mujalgi, on ka siin elektri installatsioonid pehmelt öeldes huvitavad. Ja kohati särisevad hoolega….
Tänane ilm oli küllaltki sompus, eks näis kuidas homme.
Rohkemat väga midagi tänasest polegi.. Ehk on homme vahvam päev.