Hotell oli kena.
Aga uni oli ikka katkendlik – linnamüra ja soe tuba ei lasknud kuigi hästi magada. Õnneks on maailma leiutatud kohv, mis hiljemalt paari tunniga hommikul jälle adekvaatseks teeb.
Hommikune jalutuskäik viis meid volvo esindusse, kus sai igaks juhuks liiter sobivat õli küsitud. Selgus, et neil pole sobivat väiksemas koguses kui 200l tünnid, seega niristasid nad mulle mingisse teise õli anumasse. Sain alet kah, liiter oli 18.50 aga mul oli sula tol hetkel taskus täpselt 17€ ning krediitkaarti nad ei tahtnud…
Meelekindlus olemas, et kiirteel 170’ga tulistamise järel vajadusel, kui mootor rüüpab veidi õli, olemas sai teele asutud. Ja kiirteel vale exit võetud. kaks korda järjest 🙂
Siinkohal tuleb mainida, et sygic navina on peaaegu et hea, aga kohati on instruktsioonid siiralt arusaamatud. Kui tee läheb eeskolmeks ja teatab sulle et hoia sinna või tänna, ekraanil on ainult sinu suur “oled siin” lätakas täiesti valel suumitasemel. Ja sa ei näe reaalselt ekraanil, et millist lahknevust võtta. ning “hoia vasakule” on päris hea soovitus kui ristmik hargneb kolmeks, millest 1 otse ja kaks suht vasakule, vms… Kiirteel saab ikka päris pika ringi seepeale teha.
Paaris kaubanduskeskuses sai ka peatutud, nii keset saksat kui vahetult enne šveitsi piiri. Hinnad on küllaltki meeldivad – mitte nii head kui poolas, kuid siiski. Mõningase söögi ja joogikraamiga varustatult sai rõõmsalt edasi liigutud.
Piiriületus šveitsi oli kerge järjekorraga, kinni ei peetud suurt kedagi, aga oli lihtsalt kuidagi aeglane. Igaks juhuks sai ka kiirtee kleebis ostetud, 40CHF’i – vähemalt ei eksi kogemata kombel tasustatud teele vaid võib sõita kuhu parasjagu meeldib.
Kõigepealt sai suundutud rheinfall’i. Ilus koht. ja muidugi paras turistilõks. Häääääääästi palju turiste ja suurem osa “mitte päris meie kultuuriruumist”. Küll tumedad, küll pearättidega kus ainult silmapilu sees..
Pelae tatsamist rheinfallis sai liigutud edasi “baasi” Kaie õe juurde, kuhu peamiselt ca nädalaks pidama jääda. Selle käigus, paistis, et kõige mõistlikum on šveitsist šveitsi sõita läbi saksamaa. Mõeldud tehtud. Seega, sai veel kaks korda piiri ületatud. Seekord uuesti šveitsi sisenedes tundis juba piirivalve huvi, et kuhu minek. Kohanimi ei öeld talle midagi, veidisin navist talle sihtpunkti ette, naeratas ja soovis head teed.
Teed oli lõpus head tõesti. Ja päris kitsad. Ja kurvilised. Ja mägede vahel. Üsna klaustrofoobiline tunne oli, kohati jäi mulje et 2 sõiduautot üksteisest mööda ei mahu. Mahtus siiski.