Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tekkis Liisiga mõte pildistada kuuvarjutust. Ja mitte lihtsalt, niisama, kuskilt linnas, vaid minna kuskile ägedasse ja ilusasse kohta.
Terve päev sai planeerida ja mõelda et kas see raba, või too järv, või .. Aga nuta või naera, absoluutselt kõik sobilikud rabad ja rabajärvesilmad on ligipääsetavad vale külje pealt.
Lõpuks paistis et jussi järvestik kõrvemaal on just see mis vaja, ühe järve pealt on absoluutselt õige vaade! Boonuseks paistis veel, et saab ka päikeseloojangu. win-win.
Mõeldud tehtud. Või vähemalt nii me mõtlesime.
Wazesse sisse, et jussi matkarada ja sõit võis alata. Sõit oli ilus ja tore, kõrvemaal mööda rmk poolt heaks tehtud teid, et saaks ikka metsa välja vedada. Ainult et. Waze juhtis meid kellegi erahoovi. Nojah, see väga ei sobi. Vaatame google mapsist. Ooot. mis mõttes. Siit ei lähegi ÜHTEGI teed sinna kuhu me tegelikult tahame minna ?? linnulennult paari km kaugusel olev rada vajas google mapsi alusel lähenemiseks .. ligi 70km ümbersõitu. Eee… Nojahsiis, aega pole raisata ja parem siis kiiresti tagasi ja õigest kohast uuesti.
Või vähemalt nii me mõtlesime!
Lähenedes õigele kohale, näitas keset teed järsku rmk puitsilt et jussi telkimisala paremale. Vaatame kaarti, no ei ole noh, hoopis teise koha peal! Minut mõtlemist, otsus vastu võetud: sõidame kaardi järgi ikka. Sõidame edasi ja ohhoo. parkla. ja teel märk, et moorotsõidukiga edasi ei saa ning silt, et siit saab paukjärve telkimisalasse. Vaatame kaarti. kratsime kukalt. Okei, paneme jala need puuduolevad kilomeetrid.
Või vähemalt nii me mõtlesime!
Endamisi olime juba leppinud, et päikeseloojang jääb täna võtmata, aga kuu saame ikka kätte!
Kõnnime, igaks juhuks võtan google mapsi asemel locus mapsi matkakaardi ja vaatan. Ja vaatan. Ja selgub, et see ring mis tuleks sealt jala visata kohta kuhu tahaks on ikka masendavalt pikk. Võrdled enne teel olnud parklaga. Hmm… Sõidame siis sinna tagasi ja lidume sealt jala. Mõeldud tehtud.
Mööda kõrvemaad ringi uhades ja õiget kohta otsides ja ringi uhades saime elamuse, mida ei oleks oodanud. Sõidad mööda teed, vaatad, eee.. karu! Karu silkab metsa. Hetk mõtlemist, mida siis nüüd. Okei, liigume tasakesi edasi. Karu oli roninu teekõrval kasvava puu otsa, et paremini näha, et kes me sellised oleme. Ootamatult sõitsin sellest isegi veidi mööda, tagurdamisega väga palju ei hakanud riskima. Peas käib mõte pilt pilt pilt. Kaamera on pagasnikus seda ma PRAEGU ära tooma küll ei lähe. Liisil oli kaamera salongis kotis, aga kuni ta selle välja kohmitses leidis karu, et mis ta seal puuotsas ikka passib ja hakkas mööda võsa edasi liikuma oma endises suunas. Lasin küll tagumise akna alla aga liiga hilja, sealt jäi pilt tulemata. Mina kohmerdasin samal ajal dressika takust mobla kätte saada, mille olin enne sinna pist ja mis oli nüüd sujuvalt takerdunud kinnise turvavöö taha. Kuni ma selle kätte sain oli karu juba meie seljataga mööda teed ära sörkimas. Mõned pildid siiski sain, umbkaudu aknast seljataha tehes.
Elamus oli võimas, meel oli ülev ja ilm oli ilus.
Aga siis hakkas vaikselt hinge pugema väike kõhklus ja pisike kahtlus. Et ma tean küll, et metsas on karud hundid ja muud tegelased. Aga seni – isegi kui nemad on mind näinud, siis vähemalt mina olen olnud nende olemasolust teadlik ainult teoreetilisel tasemel. Aga nüüd sedasi, karupoeg ~10m peal. Peas oli palju küsimusi – kus on üks, kas seal on ka teine – üsna noor loom, kas kuskil on siin ka emakaru. Ja koht, kust me metsa plaanisime minna ja kuhu välja jõuda ei ole teps mitte nii väga kaugel praegusest kohtumiskohast, et end üleliia mugavalt tunda… Mitte ka päris kõrval, aga, eee …
Väikese hingevärinaga ja paljude karunaljadega sai ikka auto ära pargitud, fotokotid selga, satiiv pihku ja metsa.
200m metsas sees, kitsas jalgrada. Kuskil käib praks ja muidu arusaamatu heli. Õu. Mis see oli!? Vaatad ringi, kaugemal tihnikus mingi suur kogu. Full stop. 10 sammu tagasi. kotist kaamera telega välja, edasi. Vaatad, otsid endist kogu, kasutad ära kogu 400mm et näha mis või kas või kes. Ei midagi. Kogu enam pole. Ka ilma kaamerata mitte. Kas seal nüüd oli kedagi või ei olnud kedagi, aga kuidas ka hiljem ei vaadanud ei suutnud tuvastada ühtegi asja mis oleks võinud silmale trikki sellisel kujul mängida. Veidi väiksema kuraasiga aga edasi.
Terve teekond järvedeni (mis osutus üllatavalt füüsiliseks) oli täis väga hoolikat kuulamist ja ümberringi vaatamist. Ka jälgede vaatamist. Närv oli pingul ja karumõte koguaeg kuklas. Positiivse noodina möödus see teekond küll füüsiliselt raskelt, aga muidu kiiresti ja märkamatult..
Esimene järv ei sobinud – seda teadsime ette. Teine järv ka mitte, asetses aga liiga sügaval, kohe kõrval oli kõrgendik elupikkade puudega ja päris õige küljepeale rada ei viinud. Oleks pidanud veel edasi tatsama linnulennu kilomeetri. Mööda rada sedavõrd enam, et jõuda algupärase plaani juurde. Aga kuidagi ei olnud motti. Väsimus andis tunda ja karu oli metsas.
Selle järve juurde jõudes põgenes sealt minu hinnangul lind, nii mõne meetri pealt, ilge plaginaga. Liisi arvates kostis see heli rohkem puristamise või raputamisena. Võttis adrenaliini üles küll. Ja seal järve ääres juues lõi mingi elusuur kala sellise sulpsu, et huh! pulss hüppas ma pakun 10 lööki minutis küll kohe. Ja siis läks mööda pool minutit. Ja see #¤%# kala (või mõni teine) pani kalda ääres uuesti sellise ootamatu tugeva sulpsu, et pulss seekord tõusis juba vähemalt 30 lööki minutis. Ajas päris ärevaks. Ja tigedaks. Oli tõsine soov sellele kalale roikaga äsada, et ahv selline… Seda kõike eelnevalt kokkuvõttes oli loogiline otsus et me enam ei jätka vaid läheme tagasi lagendikule pilti tegema.
Mõeldud tehtud, tühja sellest järvest. Teel möödusime ju päris laheda maastikuga lagendikust, kus sai juba seal vaadatud, et siit saaks pilti küll. Seega, kiire joogipaus, sääsetõrje värskendus, pealambid pähe ja tagasi.
Kuu pidi juba olema üleval ja täisvarjutuses aga näha ei olnud kuskil.
Ja rada oli kitsas, pime, juurikane ning järskude tõusude ja langustega, et ilma pealambita oleks olnud ikka väga väga aeglane ja sedavõrd hirmsam.
Peaaegu tagasi lagendikul, peale kiirmarssi, jääb Liis üks hetk liivas olevaid jälgi vaatama. Ma keeran ka oma valgusvihu sinnapoole. Sügav ja järsk jälje serv, nagu päka tagumine osa oleks sisse vajutanud. Elagu varjumängud. See oli minu selle tripi adrenaliini maksimum. Et karujälg, mida enne siin liivas polnud. Muidugi ei olnud karu jälg, selleks piiga pisike ja ilmselt minnes mu oma ketsiga sissevajutatud järsk serv, aga hetkeks, tekkis ikka väga, väga huvitav tunne.
Lõpuks jõudsime lagendikule ja vaatasime, et ee, mida pole seda pole. Kuud noh. (Karud olid kindlasti kambakesi lähedal ja itsitasid pihku. eee.. käppa.) Aga edasi sammudes vaatasin et oot oot. On küll kuu. Liis tükkaega ei uskunud ega näinud. Aga lõpuks oli kuu olemas ja saime teha pilti, millepärast üldse metsa ronisime. Kuu oli ootamatult tuhm, mis on loogiline, aga ikkagi. Kuu oli lahe. Kuid mott pilti teha oli kuidagi selline.. noh.. tegime juba 5 pilti ära kahe erineva nurga pealt, et äkki, eee, nagu, noh, mitte et ma karu kardaks, hihihi, aga äkki nagu… läheks autosse tagasi.
Mõeldud tehtud. Kiirkõnnakul, kõige hirmsamatest kohtadest läbi (kus enne oli kahtlane kogu) nagu silmaklappidega hobused. valgusvihk ette! pilk ette! kõrvale ei vaata!
Kokkuvõttes oli väga elamusterohke käik. Ja kuigi sain karust paar kehva pilti mobiiliga oli kogu üritus ikkagi üle ootuste lahe. ja kuu pildi sain ka kätte, aga see kuidagi kaotas karu kõrval oma võlu. Nii hirmu pärast, kui ka seepärast, et kohtuda karuga on ikka küllaltki harv ja jääb kindlasti üheks kõrghetkeks ja vahvaks mälestuseks.
Kannatlikele lugejatele ka paar pilti lõpuks.
Ja lool on mitu moraali.
Kaamerat hoia lähedal.
Kohad vaata enne valmis, sest isegi kui on ilmselge kuhu sa lähed, siis ilmselgelt tuleb ette üllatusi kus reaalsuses ei ole võimalik sinna välja jõuda kuhu kõik märgid näitavad, et saab välja jõuda.
Ilmselgelt tuleb minna seda uuesti vaatama, kui aega on rohkem ja ei ole kiire kiire kiire.
PS: Kuna võib olla on probleem kui avaldada “nägin karu kordinaadil x ja y ” siis kuigi võib tunduda, et karu trehvamise koht on jutust selgelt tuletatav siis pole see nii. Pikkisin ta lihtsalt juttu sobivasse kohta sisse. Kohtamispaik on “kõrvemaa” 🙂
.. ja järelmärkusena, peale loodusaabitsast karu häälte kuulamist on väga tõenäoline, et hääled mida kaugelt kuulsime vahepeal mööda rada tatsates ja mida kuskile paigutada ei osanud, kuulusid karule ..